Euroopa Regioonide Komitee on kutsunud üles peatama riigihankeid käsitlevate ELi eeskirjade läbivaatamise, tuues põhjenduseks, et kõige hiljutisemad ELis elluviidud reformid on alles värsked ja neis on märkimisväärseid puudusi. ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogu 8. oktoobri soovitustes öeldi, et EL võiks lahendada olulisi probleeme ilma uusi eeskirju kehtestamata, lihtsustades keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsu ja soodustades ühtlustamist näiteks märgisesüsteemide kaudu.

Komitee soovitused on majandusliku tähtsusega, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad 45% riigihangete eest ELis. ELi viimased reformid, mis võeti vastu 2014. aastal, olid ajendatud uskumusest, et avaliku sektori lepingud võivad oluliselt suurendada majanduskasvu ja kõrvaldada investeerimistõkkeid ELi ühtsel turul. Komitee ettepanekud on samuti institutsioonilise tähtsusega, sest need tuginevad suurel määral uuele katseprojektile, mille eesmärk on tagada, et kohalikke kogemusi võetakse arvesse ELi poliitika kujundamisel.

Arvamuse koostas Rhön-Grabfeldi (Baieri liidumaa) maavanem ja Kristliku-Sotsiaalse Liidu liige Thomas Habermann (DE/EPP). Soovitused kajastavad järeldusi, milleni jõuti komitee ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu ühisuuringus, kus käsitleti 2019. aasta märtsis kehtestatud riigihanke-eeskirjade rakendamist liikmesriikides, samuti järeldusi, mis tehti 2019. aasta juulis avaldatud aruandes , mille koostas piirkondlike keskuste võrgustik ELi poliitika rakendamise läbivaatamiseks , millele komitee pani aluse selle aasta märtsis.

Habermann märkis: „ELi riigihankedirektiivides sätestatud reformid on kiiduväärt: enamik piirkondi ja kohalikke omavalitsusi leiab, et 2014. aasta reformid on põhimõtteliselt positiivsed, kuid praktikas esineb puudusi, millest osa on kahetsusväärsed, osa aga väga olulised. Väikeettevõtted võidavad ELis oodatust vähem hankeid ja piiriülesed hanked ei ole kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele lisaväärtust andnud. Hoolimata korrapäraselt toimuvatest kogu ELi hõlmavatest pakkumismenetlustest, mis on kulukad ja aeganõudvad, ei tehta piiriüleseid pakkumusi üldse või neid tehakse väga vähe. Lisaks ei näe kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sageli vajadust rakendada strateegilisi hanke-eesmärke, eelkõige innovatsiooni valdkonnas.“

Ta lisas: „Miks on see nii? ELi tüüpilise piirkondliku või kohaliku omavalitsuse eelarve on väike, teadus- ja arendustegevus ei ole prioriteet ning ostetavad tooted on suhteliselt elementaarsed. Raha kulutamisel peavad haldusasutused esmatähtsaks rahaliste vahendite säästvat kasutamist. Kuigi kestlikkus on oluline, ei ole neil protsessi usaldusväärsete ja üheselt mõistetavate ELi tasandil tunnustatud märgiste ja sertifikaatide väljatöötamiseks, eelkõige keskkonnasäästlikkuse valdkonnas, mis tagaks õiguskindluse ja vähendaks kohalike avaliku sektori hankijate koormust. Teiste riikide ettevõtted võivad pakkuda atraktiivseid tooteid ja hindu, kuid erinevad õigusaktid, maksusüsteemid ja haldussüsteemid loovad takistusi, mida on raske ületada. Hanke-eeskirjad ei ole piisavalt lihtsad ja läbipaistvad, et meelitada ligi väikeettevõtteid.“

Habermann tõdes: „Reformid on veel värsked– vähesed liikmesriigid suutsid 2016. aasta ülevõtmise tähtajast kinni pidada ning ametnike koolitamine on siiani käsil, nii et vigade oht on suur ja ilmneda võib uusi eeliseid. Peale selle, nagu sageli juhtub, on riikide valitsused lisanud oma tingimused – mida eksperdid nimetavad ülereguleerimiseks –, nii et osa osa parandusmeetmete võtmine võib olla riikide pealinnade ja mitte Brüsseli teha. Esialgu on vaja anda reformidele settimisaega ja vältida avaliku sektori asutustele uute eeskirjade tõttu lisakoormuse teket.“

„Me leiame, et see väga põhjalik uuring on juba andnud olulisi lühi- ja pikaajalisi õppetunde,“ ütles Habermann. „Kõigepealt ei peaks EL ja liikmesriikide valitsused eeldama, et kohalike omavalitsuste lepingud on ainus jõud, mille abil saavutatakse kõik poliitilised eesmärgid, olgu need siis seotud kestlikkuse või sotsiaalpoliitikaga. Riigihangete puhul on vaja tasakaalustatud lähenemisviisi, milles võetakse arvesse kohaliku omavalitsuse põhimõtet ja seda, et eeskirju saavad hõlpsalt kohaldada kõik igas suuruses ametiasutused. Teiseks peaks EL kohaliku majanduse elavdamiseks keskenduma rohkem keskmise suurusega ettevõtetelt pakkumuste saamisele. Kolmandaks ei ole hankekriteeriumide kehtestamine parim viis meelitada ligi pakkujaid teistest riikidest. Selle asemel oleks parem soodustada ühiste märgiste loomist ja riiklike sertifikaatide tunnustamist.“

Enamik soovitustest põhineb laiaulatuslikul konsulteerimismehhanismil, mille Euroopa Regioonide Komitee on välja töötanud ja algatanud vastuseks murele, et ELi õigusaktide kohaliku ja piirkondliku mõju kohta on liiga vähe teavet. Uuring, mille korraldasid ühiselt komitee, Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu ja piirkondlike keskuste projekt, mille kaheaastane katseetapp algas märtsis, hõlmab komiteed, Euroopa Komisjoni ja 36 osalevat piirkonda16 riigist ning selles käsitletakse kolme valdkonda: riigihanked, õhukvaliteet ja piiriülene tervishoid.

Riigihankeid käsitlev aruanne ja Habermanni poliitilised soovitused on piirkondlike keskuste projekti esimene panus. Need esitatakse neli nädalat enne Euroopa Komisjoni järgmise presidendi Ursula von der Leyeni ametisse astumist.

Eraldi soovitustes , mille komitee võttis vastu 8. oktoobril, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles nägema ette rahalised vahendid piirkondlike keskuste mehhanismi toetamiseks, kui katseetapp osutub edukaks. Piirkondlike keskuste algatus sai alguse rakkerühmast, kes uuris viise, kuidas tagada, et ELi poliitikakujundamine oleks avatum ja selle abil reageeritaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning liikmesriikide parlamentide tagasisidele. Rakkerühm, mida juhtis Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans, esitas 2018. aasta keskel aruande , mis kinnitas paljusid komitee seisukohti.

Kontaktisik

Andrew Gardner

Tel +32 743 843 981

andrew.gardner@cor.europa.eu