Alltoodud teksti automaattõlke saamiseks klõpsake siin.
Talust taldrikule: kestliku ja vastupidava ELi toidusüsteemi suunas  

Intervjuus vastab Guido Milana (IT/PES) viiele küsimusele strateegia „ Talust taldrikule “ kohta, mis käsitleb ELi õiglast, tervislikku ja keskkonnahoidlikku toidusüsteemi. Olevano Romano vallavolikogu liige ja endine Euroopa Parlamendi liige nõuab toidu tootmise ja tarbimise radikaalset muutmist, minnes esmajärjekorras üle keskkonnahoidlikumatele tootmissüsteemidele, mis võtavad arvesse elurikkust ja ökoloogilisi põhimõtteid. Arvamuse „ Talust taldrikule: kohalik ja piirkondlik mõõde “ raportöör rõhutab, et COVID-19 kriisi tõttu on üleminek kestlikumale ja vastupidavamale toidusüsteemile veelgi pakilisem. Arvamus on kavas vastu võtta Euroopa Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul detsembris 2020 .

Strateegias „Talust taldrikule“ seatakse julged eesmärgid vähendada pestitsiidide, keemiliste väetiste ja antimikroobikumide kasutamist ning suurendada mahepõllumajanduslikult haritavat maa-ala 25%ni põllumajandusmaast, et edendada üleminekut kestlikele toidusüsteemidele. Kas see on rahvaarvu suurenemist silmas pidades realistlik?

Toidusüsteemidest, peamiselt põllumajanduslikust tootmisest, pärineb ligi kolmandik maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest. Seetõttu on põllumajanduse CO 2 heite vähendamine kindlasti tähtis. Kuid me ei tohi tähelepanuta jätta ülejäänud toidutootmise lülide – näiteks toote pakendamine, töötlemine ja turustamine – kliimamõju. Seda silmas pidades on hädavajalik, et strateegias „Talust taldrikule“ kavandatakse suured saaste vähendamise eesmärgid. Tootmissüsteeme tuleb tagajärjekalt suunata rohelisemate viiside suunas, mis arvestavad elurikkuse ja ökoloogiliste põhimõtetega. Toidu tootmist ja tarbimist on vaja radikaalselt muuta, samuti on vaja tugevat liitu tootjate ja tarbijate vahel. Muutus ei toimu aga üleöö, eriti, kui me ei aita piisavalt praegustel tootjatel muuta juurdunud tootmistavasid kestlikumaks uute agroökoloogiliste tavade alusel. Igatahes peame jätkama rahastamisvahendite eraldamist maaelu arengu toetuseks, et tagada kestlik üleminek. Samal ajal on tarvis strateegilist keskendumist teadus- ja arendustegevusele. Lühidalt, lisaks karistusele ja piirangutele on vaja ka koordineeritud poliitikameetmete paketti, et edendada keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt kestlikke tootmisviise, mis on ka vääriliselt tasustatud.

Kuidas peaks ühine põllumajanduspoliitika toetama strateegia „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegia kliima- ja keskkonnaeesmärke?

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on mõlema strateegia rakendamisel väga tähtis. ÜPP peaks aitama tagada tootjate majandusliku kaitse ja hõlbustada ohutut juurdepääsu põllumajandusmaale, eelkõige haavatavamate väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate jaoks. Lisaks peaks see pakkuma asjakohaseid stiimulikavasid, et motiveerida põllumajandustootjaid oma tavasid keskkonnahoidlikumaks muutma. ÜPP hiljutise reformi pinnapealsus on kahetsusväärne, eelkõige strateegia „Talust taldrikule“ kliima- ja keskkonnaeesmärkide taustal. Kliima- ja keskkonnaeesmärke ei saa saavutada, kui puuduvad piisavad vahendid ja suurinvesteeringud kestlikku tootmisse. ÜPP tuleb viia paremasse kooskõlla strateegiaga „Talust taldrikule“ nii keskkonnaküsimustes kui ka rahvusvahelise kaubanduse ning valdkonna poliitika ja vahendite osas. Peale selle tuleb läbi vaadata ühise kalanduspoliitika eesmärgid, et muuta kvoodikorda ja hakata mõtlema merele kui olulisele kultiveeritavale alale, mitte kui kaevandusele, kust vaid ammutatakse kalavarusid.

Kuidas saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aidata luua kestlikumaid toidusüsteeme? Kas oskate tuua näiteid kohalike algatuste kohta?

Kohalik ja piirkondlik valitsemistasand on viljakas katselava. See tasand on traditsiooniliselt olnud Euroopa strateegiatest ees ja väärib nüüd suuremat kaasamist. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kogu ELis ja rahvusvahelisel tasandil on viinud aastakümneid aktiivselt ellu kohalikku toidupoliitikat, luues toidupoliitika nõukogusid ja isegi mahepiirkondi. Linnad ja piirkonnad on näidanud, et nad oskavad kasutada kohalikke ja piirkondlikke planeerimisvahendeid ja integreeritud kohalikke poliitikameetmeid, et edendada linnapõllumajanduse vorme, lühikesi tarneahelaid ja piirkondlikke turge, algatades kestlikke kohalike, hooajaliste ja mahetoiduainete hankeid avaliku sektori asutuste sööklate jaoks ning harivaid ja üldsuse teadlikkuse suurendamise algatusi kohalike toidusüsteemide parandamiseks. Liikmesriigid ja EL peaksid nende eeskuju järgima ning tegema koostööd linnade ja piirkondadega, et levitada esilekerkivaid häid tavasid kohalikul tasandil. Teabevahetus, toetus ja üksteiselt õppimine on kõigil valitsustasanditel vajalikum kui kunagi varem. Näiteks soovib komitee, et Euroopa Komisjoni kavandatud strateegia võtaks eeskuju niisugustest osalusmudeli vormidest nagu toidupoliitika nõukogud, mis on loodud paljudes kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes.

Praegune toitumisviis ei ole ei tervise ega keskkonna seisukohast kestlik. Mida saaks olukorra parandamiseks teha? Kas üksnes tarbijad peavad toitumisharjumuste muutmiseks pingutama?

Tarbimise viis on toidusüsteemide ülemineku oluline komponent. Võime muutusi juba oma silmaga näha. Üha enam tarbijaid on oma tarbimisvalikute tegemisel tähelepanelikumad ja kriitilisemad. Kuid vaid väikese osa inimeste toitumise muutus ei ole piisav ning meil tuleb tagada, et tervislikud ja kultuuriliselt sobivad toiduvalikud oleksid kättesaadavad kõigile. Meile ei ole vastuvõetav olukord, kus inimesed ei saa endale lubada tervisliku toidu ostmist ning on sunnitud leppima vähese või tugevalt töödeldud toiduga. Peame kaitsma igaühe õigust tervislikule ja kestlikule toidule. Tarbijad, sealhulgas kõige haavatavamad ja noored, vajavad meie toetust hariduse ning täpse ja läbipaistva teabe näol, samuti stiimuleid tarbimisharjumuste muutmiseks. Muutusi peame aga soodustama ja toetama sellegagi, et lähtume toidutootmissüsteemist kui tervikust, edendades tervislike ja taskukohaste toiduainete tootmist ja turustamist. Samuti on vaja sotsiaalkaitsemeetmeid, et kõige haavatavamad rühmad saaksid ise tervislikke toiduvalikuid teha.

Kuidas mõjutab pandeemia kohalikke ja piirkondlikke toidusüsteeme? Milliseid olulisi algatusi ja meetmeid on juba käivitatud, et tugevdada kohalike ja piirkondlike toidusüsteemide vastupidavust kriisis?

Loomulikult on pandeemia põhjustanud häireid ning lühi- ja pikaajalisi muutusi kohalikes ja ülemaailmsetes toidusüsteemides. Kriisi mõjust võib palju rääkida. Üks kõige olulisemaid tagajärgi on ebavõrdsuse suurenemine toidule juurdepääsul ja majandusliku vaesuse all kannatavate kodanike arvu hüppeline kasv. Selline olukord nõuab kohest reageerimist, sealhulgas kohalike omavalitsuste ja kolmanda sektori meetmeid, et tagada toiduga kindlustatus. Nagu 2008. aasta finantskriisi ajal nägime, toimub ka toidusüsteemide kriis tsükliliselt, mis paneb proovile nende vastupidavuse. COVID-19 pandeemia teravdab veelgi vajadust liikuda kestlikumate ja vastupidavamate toidusüsteemide poole. Lähiajal peame eraldama raha ja toetust selleks, et toibuda kriisist sihipärasel ja strateegilisel viisil, unustamata, et muutuste elluviimiseks on vaja pikaajalist visiooni. Usume kindlalt, et COVID-19 kriisist on õppida palju kasulikku. Kohalikud omavalitsused on näidanud, et paljud kodanikud on saanud kasu lühikeste tarneahelate ja tervisliku toidu hüvedest ning kulutanud karantiiniperioodil rohkem aega koduste retseptide järgi toidu valmistamiseks. Loodame, et need tervislikud tavad jäävad COVID-19 kriisi järel kestma ja isegi võimenduvad.

Pressikontakt: pressecdr@cor.europa.eu