Endised komitee presidendid 

Veebruar 2020: komitee presidendiks valiti Kreekas asuva Kesk-Makedoonia piirkonnavanem Apostolos Tzitzikostas (EPP). Komitee 329 liikmele peetud kõnes tõi president välja kolm peamist prioriteeti oma ametiajaks: „Esiteks peab Euroopa Liit teenima oma elanikke ja nende elukohti – külasid, linnu ja piirkondi. Peame toetama territoriaalset ühtekuuluvust, innovatsiooni ja ettevõtlust, kuid leidma ka usaldusväärseid, solidaarsusest kantud lahendusi rände haldamiseks. Teiseks peavad piirkonnad ja linnad keskenduma käimasoleva rohelise, digitaalse ja demograafilise revolutsiooni põhjustatud muutuste mõistmisele ja neile reageerimisele. Samuti peame tugevdama Euroopa demokraatiat, seades tähelepanu keskmesse linnad ja piirkonnad, et tuua niiviisi Euroopa inimestele lähemale.“

Juuli 2017: presidendiks valiti Belgia senati liige Karl-Heinz Lambertz (PES, BE), kes esindab saksakeelset kogukonda. Karl-Heinz Lambertz on Euroopa Regioonide Komitee liige alates 2001. aastast ning 2011.–2015. aastal oli ta komitee PESi fraktsiooni esimees. Alates 2000. aastast on ta Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi liige.

Veebruar 2015: presidendiks valiti Uusimaa maakonnavolikogu liige ja Espoo linna planeerimisosakonna juhataja Markku Markkula. Markkula on Soome parlamendi endine liige (1995–2003). Parlamendi liikmeks oleku ajal oli ta kahe alalise parlamendikomisjoni – teadus-, haridus- ja kultuurikomisjoni ning tulevikukomisjoni liige. Parlamendiliikmena hõlmas tema rahvusvaheline tegevus Euroopa Parlamentaarse Tehnoloogia Assotsiatsiooni (EPTA) võrgustiku juhatuse esimehe kohustuste täitmist.

Juuni 2014: presidendiks valiti Viroinvali (Belgia) vallavolikogu liige Michel Lebrun. 1970. aastal lõpetas ta Louvaini katoliikliku ülikooli filosoofia ja kirjanduse erialal. Tema poliitiline karjäär sai alguse 1977. aastal, kui ta valiti Viroinvali abivallavanemaks. Aastatel 1992–1999 oli ta prantsuskeelses kogukonnas kõrghariduse, teadusuuringute ja rahvusvaheliste suhete minister ning seejärel töötas Valloonia valitsuses planeerimise, infrastruktuuri, transpordi ja telekommunikatsioonide eest vastutava ministrina.

Juuli 2012: presidendiks valiti Murcia autonoomse piirkonna juht Ramón Luis Valcárcel Siso (Hispaania). Pärast Murcia ülikooli lõpetamist kirjanduse ja filosoofia erialal õpetas ta kunstiajalugu, viies samal ajal läbi uurimistööd Murcia piirkonna kunsti ja ajaloo kohta. Täiskogul peetud kõnes kirjeldas ta oma prioriteetidena käimasolevaid läbirääkimisi mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) üle, struktuurifondide uut etappi ja Euroopa territoriaalse koostöö poliitikat.

Veebruar 2010: Piemonte maakonnavolikogu liige Mercedes Bresso (Itaalia) valiti Regioonide Komitee presidendiks 10. veebruaril 2010 ja kinnitati ametisse 9. juunil 2010. Bresso ütles: „Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad olla Euroopa jaoks võrdlusaluseks kõigis asjaomastes valdkondades. Nad on kriisiaegadel esirinnas ning on alati olnud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase innovatsiooni tegelikuks alustalaks.“ Praeguse seisuga on Mercedes Bresso ainus naine, kes on valitud komitee presidendiks.

Veebruar 2008: komitee presidendiks valiti Belgia senati liige Luc Van den Brande (EPP/BE), kes oli Regioonide Komitee liige alates selle loomisest. Oma kõnes täiskogul lausus ta: „Me peame loobuma hierarhilisest arusaamast Euroopast kui püramiidist, kus EL asub liikmesriikide kohal, liikmesriigid piirkondade kohal ning piirkonnad linnade ja valdade kohal.“

Veebruar 2006: Regioonide Komitee presidendiks valiti Dunkerque’i (Nord-Pas de Calais’ piirkond) linnapea ja Prantsusmaa parlamendi liige Michel Delebarre. Ta väljendas soovi muuta komitee tõeliselt poliitiliseks Euroopa assambleeks, mis suudab aidata taaskäivitada arutelu Euroopa teemal, ning nimetas Lissaboni strateegiat komitee üheks strateegiliseks prioriteediks.

Veebruar 2004: komitee presidendiks valiti Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa parlamendi esimees Peter Straub. Tema peamised eesmärgid olid institutsioonidevaheliste suhete tugevdamine ja teadlikkuse suurendamine komitee tööst uutes liikmesriikides.

Veebuar 2002: Regioonide Komitee presidendiks valiti Birminghami linnavolikogu esimees Sir Albert Bore. Ta määratles oma ametiaja kaks peamist eesmärki järgmistena: tagada, et regionaalpoliitika jääks ELi tegevuskava keskmes olevaks liikumapanevaks jõuks, ning tegeleda nn demokraatia puudujäägiga, mis on viinud selleni, et laiem avalikkus tunneb end ELi otsustusprotsessist kõrvalejäetuna.

Veebruar 2000: komitee presidendiks valiti pealinna Brüsseli piirkonna valitsuse riiklike ehitustööde ja transpordiminister Jos Chabert. Ta nõudis, et komitee looks tihedamad sidemed Euroopa Parlamendi ja ministrite nõukoguga, ning kutsus üles pöörama rohkem tähelepanu poliitilistele ja vähem tehnilist laadi arvamustele. Ta kuulutas välja viis poliitilist prioriteeti tööhõive, linnapoliitika, Euroopa kodakondsuse, keskkonna ja laienemise valdkonnas.

Veebruar 1998: komitee presidendiks valiti Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa föderaal- ja Euroopa asjade minister Manfred Dammeyer. Ta taotles piirkondade, liidumaade ja provintside suuremat autonoomiat struktuurifondide haldamisel ning konkurentsivõimelisemat ELi põllumajanduspoliitikat. Täiskogu kiitis heaks juhatuse ettepaneku muuta komitee komisjonide arvu, koosseisu ja pädevust, et nad saaksid tõhusamalt käsitleda komiteele Amsterdami lepinguga antud uusi vastutusvaldkondi.

Märts 1996: komitee presidendiks valiti Barcelona linnapea Pasqual Maragall I Mira. Ta lubas keskenduda läbipaistva ja õiguspärase sisekorralduse loomisele ning komiteele institutsionaalse staatuse taotlemisele.

Märts 1994: komitee esimeseks presidendiks valiti Languedoc-Roussilloni piirkonnavolikogu esimees Jacques Blanc (Prantsusmaa), tema esimeseks asepresidendiks sai Pasqual Maragall I Mira (PES/ES).